Postitus 3
…ja miks see lause viib sageli tööalase õnne taasleidmiseni ja kasvu alguseni.
Meenutan üht paari aasta tagust kohtumist, kus naine, nimetame teda Maarjaks, tuli supervisiooni esimest korda kerge kõhklusega. “Ma ei tea, kas see, mida ma tunnen, on normaalne… Ma ju armastan oma tööd. Aga viimasel ajal ma lihtsalt ei tunne, et ma päriselt kohal oleksin.”
Ta ei olnud läbipõlenud. Ta ei olnud töölt lahkumas. Ta lihtsalt tundis, et midagi on nihkes. Midagi temas küsis: kas see ongi kõik? Kus on sära ja rahuldus? Kas ma ise olen veel selles kõiges olemas?
Aastate jooksul olen samalaadsete tundmustega mehi ja naisi kohanud palju. Ja see ongi hetk, kus supervisioon saab alata. Kui tunnistad päris olukorda, et nii on, ehk jalad on põhjas, siis enam ei vaju, ning on võimalik end jälle ülespoole lükata.
Mis see supervisioon siis ikkagi on?
Supervisioon ei ole “paranda ära” või “tee nii” nõuanne.
See on professionaalse arengu ja tööõnne tugi, mis aitab Sul:
- mõtestada oma tööd ja valikuid,
- märgata mustreid ja vajadusi,
- tunda end jälle selgemini ja rahulikumalt, leida tee endasse.
Vahel on vaja muda üleskeerutamise asemel lihtsalt püsida ja pisut veel rohkemgi oma ebamugavusse vajuda, et lõpuks tajuda, et nüüd on tõesti jalad põhjas. Vaid nii saab sisemiselt muutus tekkida. Selle jaoks ongi toetavas ja soojas keskkonnas supervisioon parimaks toeks.
Supervisioon on koht, kus sul on ruumi. Mõelda, kuulata, küsida, kasvada.
Koht, kus Sind keegi ei hinda, vaid aidatakse sul selguseni jõuda oma tööalastes ja eluvalikutes, omaenda tingimustel.
Maarja lugu
Maarja supervisioon ei toonud kohe suuri ilmutusi. Aga ta tuli kord. Ja siis veel kord. Me rääkisime sellest, miks ta reageerib teatud olukordadele tugevalt. Miks ta tunneb süütunnet, kui ütleb ei. Kuidas ta töö, mis teda kunagi sütitas, on vaikselt muutunud ootuste kuhjaks ja nüristavaks.
Kui toimub taipamine, kus king pigistab, mis on need asjad, mis närivad ja tulevad meelde asjad, mis päriselt paeluvad, saame hakata koos turvaliselt fookust seadma, et õnn uuesti ülesse leida. See nn põhja jõudmise tunnistamine, et nii ei peaks jätkama on hetk, mis võimaldab end ise olukorras tajuda ja leida omaenda jõu abil väljapääs. Maarja puhul piisas paarist kohtumisest ja kuust, et ta sai öelda: “Ma tunnen, et ma olen jälle ise. Ja ma ei vaja suurt muutust, vaid ruumi, kus ma saan olla aus ja seada enda sees paika kaduma läinud prioriteedid.”
Maarja ei näinud vajadust töökohta vahetada, oli vaja vaid panna paika oma prioriteedid, mis aitasid taas leida rahulolu ja tasakaalu nii töös kui eraelus.
Ära karda supervisiooni
See ei tähenda, et sinuga on midagi valesti. Vastupidi. See tähendab, et sa hoolid oma arengust ja heaolust piisavalt, et hetkeks peatuda ja päriselt kuulata iseennast.
Supervisioon ei tee sind uueks inimeseks. Aga see toob sind iseendale lähemale.
Kui sa tunned ära…
- Et sul on töö juures kõik justkui korras, aga hinges on väike nihe
- Et sa tahaksid rohkem selgust, mõtestatust või rahu
- Et sul pole vaja „parandamist“, vaid ruumi iseendale ja oma arengule
…siis võib-olla on aeg. Mitte sellepärast, et midagi oleks katki.
Vaid sellepärast, et sa tahad hoida seda, mis töötab. Ja kasvatada seda, mis võiks veel kasvada.
Kui Maarja lugu tekitas äratundmises, kirjuta mulle. Kohtume – soojas ja toetavas keskkonnas.
Supervisioon võib olla parim kingitus, mida sa endale töös saad teha.